Abigail

Kohe saabub suvi ja viimasest postitusest on möödunud ligikaudu poolteist aastat. Siinne veebipäevik jäigi loogilise lõputa, mis sest et mõtteid kihas peas murdu. Enam ei kiha, saab asjad rahus kokku võtta.

Tõenäoliselt ongi parem kõike tagantjärele hinnata. Ükski kogukond ei paljasta end inimesele, kes viibib nende  juures vaid mõned kuud (kuigi külaline ise arvab ehk teisiti). Viie kuuga tekkis mul siiski aim sellest, kui paksu fassaadiga on tegu ja mida selle tagant leida võib; ja arusaam sellest, kui siniste silmadega on see blogi.

Pooleteise aasta jooksul on juhtunud nii üht kui teist. Ghanas on nüüd meeskond, kes korraldab Teeme Ära kampaaniat, sihiks 30. juuni 2012. Rohkem ja vähem agaralt tegutsevad veel üksteist Lääne-Aafrika riiki.
Pärast nende eestvedajatega kohtumist kasutasin võimalust ja suundusin uuesti Kongo külla, kus ootas juba teistsugune õhkkond kui aasta enne seda. Ma ei olnud enam piisavalt võõras ega tähtiski, et etendada mulle 24h-potjomkinlust. Ma olin üksi, iseseisev, vaba ja kõik oli rohkem alasti kui enne. Sellest saadi aru ja see hoidis ebasiirad eemale. Mõne puhul pettumust valmistav, teise puhul positiivselt üllatav, kokkuvõttes vabastav – sisimas teame ju alati, kes on kes.

Oldman ei saanud ikka veel vihmaperioodil koolis käia. Kui lahkusin, istus ta jälle koolipingis, aga tõenäoliselt vaid järgmise saagikoristuseni. Ei olegi justkui muud teha kui paluda kohalikel ja Oldmani Eesti toetajal poisist hoolida, mis sest et enamiku aastast ta koolis ei saa käia. Peaasi, et poiss täiesti alla ei pea andma ja õpiks korralikult lugemagi.

Yen, üliterava mõistusega poiss, tänavapoisilikult karastunud igas olukorras, suri aprillis 2011. Juba teine Mondo toetusskeemi laps kahe aasta jooksul. Legendid tema surmast on… aafrikalikud. Märkasin, et kuigi viisin vähemalt paarisajale inimesele nende fotod, oli Yen ainus, kellest olin ilmutanud vaid pilte, kus ta oma sõpru kaelustas.

Pruutpaaril oli sündinud esimene laps. Tütar.

Nagu ennegi kulus mul ka seekord circa kuu aega kohanemisele, et üle saada väsimusest, malaariast ja suhete selgitamisest; et teha plaane ja kohaneda uue keskkonnaga. Teisel kuul neid probleeme enam ei eksisteerinud. Tundub, et suutsin seekord kuu jooksul rohkem teha kui eelmine kord viie kuuga, mis tõestab veel kord, et naiivikust vabatahtlik teeb head eelkõige endale, mitte kohalikele.

Titot pean erandiks. Müstiliste kokkusattumiste läbi oli temagi Kongos, saabus kuu aega enne mind ja lahkus kuu aega enne mind. Ta oli terve aasta kampaaniatega raha kogunud ja naasnud Kongo noortele elektriga varustatud õpperuumi rajama ja n-ö suveakadeemiat korraldama. Järgneva kuu jooksul oli see 50-kohaline majake pärast koolipäeva õpilasi täis. Mõned, nagu Ramsey ja Pascal, lahkusid õhtuti kottpimedas, et kuus-seitse kilomeetrit koju minna. Abrahami avastasime seal öösel tukkumas, ta tahtis hommikul võimalikult vara alustada. 22-aastane Justice, kes läks kooli 15-aastaselt, õppis seal samuti pea iga päev. Asjad võtsid ilmet, ainult kohalikud poliitikud ja kirik leiavad sellestki profiiti, mida lõigata. Rõlge.

Tito on vahepeal sisse saanud magistriprogrammi nii Harvardisse, LSE-sse kui mujale, aga õppima asuvad neisse koolidesse siiski rikkurid või nende võsud. Ma ei mõista, miks haridus on kaup.  

Ühel hommikul olid mu ukse taga kolm Gorugi kogukonna esimeest, kes ulatasid mulle kilekoti 40 pärlkanamunaga. Need olid peredelt kogutud kingitused, omamoodi tunnustus, kogukonna terviktänu. Arvestades, et paljud lapsed ei saa koolis käia just vanemate pärast, kes ei oska haridust hinnata, oli see tõeline innustus. Olin ju panustanud nende kooli, mis oli selgelt piirkonna kehvim, mitte majandusse.

Nende algkool oli vahepeal kasvanud ligi saja lapse võrra ja võitnud koolidevahelisel turniiril üllatusliku teise koha ühe eliitkooli järel. Kust need paljasjalgsed vutiässad äkitsi ilmusid, ei teadnud keegi. Mis selleks tegema pidi? Kinkima koolile kvaliteetse jalgpalli.

Juba esimesel aastal jõudis meieni inimlikkusest pakatav Rapla Vesiroosi gümnaasium, kes on nüüdseks Gorugi sõpruskool. Sellest aastast katab sõpruskoolide võrgustik tervet küla.

Täitus veel üks unistus: kui enne õppisid vähesed Gorugi lapsed algkooli lõppedes lugema-kirjutama, sest puudusid nii õpetajad kui lugemikud, siis uus olukord on ligi tõmmanud paar uut õpetajat. Ja tänu ühele võimekale Eesti ettevõtjale on sel savannisügavustes asuval algkoolil nüüd ka kõik vajalikud lugemikud. See ei tähenda ainult seda, et neil lastel on võimalus lugema õppida, vaid ka seda, et nende lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapsed teevad sedasama. See kool on saanud aura. Selles koolis õpib ka Oldman.

Mu lühike Aafrika kogemus oma ilus ja valus suutis mind millegipärast muuta. Kas või pisiasjades: ma olen veel enam minetanud asjade ja söögi ihaluse; mõningad ingliskeelsed sõnad on mul siiani nabti aktsendiga (näiteks kui keegi ingliskeelne küsib nagu muuseas, kuidas mul läheb, vastan venitatult: „I’m fa-a-ain“); ma näen rohkem Eesti ilu, aga ka lühinägelikke stereotüüpe, millest meil siin pulbitseb; ma olen jätkuvalt üllatunud, kui me sääsed läbi teksapükste purevad – milline jõud!; ja palju muud ja palju olulisemat.

Kolme nädala pärast saabub Eestisse grupp Aafrika õpetajaid, et osaleda maailmahariduslikes suvekoolides. Nende seas ka Martin, mis vististi tähendab, et täitub mu teine võimatuna näiv suurplaan – korrata temaga savannimatka, ainult et Eesti rabas, Eesti roheluses ja Eesti hiidsääskedega ;)

Mu ettekujutus arengukoostööst sai küll piitsa, aga piitsa läbi õpib ehk paremini.

Aitäh lugemast :)

P.S Nädala pärast on need read helikandjal, et needki, kes ei näe, saaksid kuulata ja mõtterännata.

Eestis on  lihtne: hang maas – tali, lehed maas – sügis, inimesed seliti maas – suvi. Õhutemperatuur, riietus, valgus, tervis, meeleolu – kõik liigub ühest äärmusest teise. Vaevarikas, aga vähemalt selgelt märgistatud. Kahe aastaajaga riikides olen segaduses, sest muutused pole selgelt silmaga nähtavad, aga ometi toimuvad kehas muutused, mida ei oska kogenematuna ilma kaela ajada.

Siin on kuiv periood, lisaks saabusid novembri lõpus Saharast startivad Harmattani tuuled. Sisuliselt on kogu õhk tolmune ja liivane – minu jaoks ebameeldiv, astmaatikutele piin, lennufirmadele kulukas (tõenäoliselt mulle ka, sest fotokas kiilub kinni ja arvuti undab liivakihi all).

Ma olen hakanud öösiti ärkama, sest jalad on nii kuivad, et ei saa magada (õnneks saab turult värsket sheavõid); vahel ärkan üles, sest midagi pole hingata; nina on mingit ollust täis (ma ei mõistnud enne, miks inimesed siin nohust räägivad); kurk on  ärritunud, nagu oleks külmetunud; köha; kuivad silmad; pildistada on raske, sest see silm, mis pilgutamata objekti jälgib, kuivab tuule käes ära ja lõpuks ei näe üldse midagi; niisutav huulepulk läheb kuuma käes pooleks; pastakad keelduvad kirjutamast.

Õnneks vähendab tolm õhuniiskust ja jahutab öid. Välja minnes ei tunne enam, kuidas higinired mööda põlveõndlaid ja seljavagu lippavad, ja öösel saab normaalse inimese kombel magada, ilma et linad keha külge kleepuks. Eriti mõnus on pesu pesta. Kui enne pesin vahel üht ja sedasama asja kolm korda, sest niiskus mitte ei kuivatanud, vaid pani riide haisema, siis nüüd ei vii ma pesu isegi välja päikese kätte, vaid riputan toas nagi otsa, ja poole tunni pärast on see kuiv. Kui varem läksid asjad niiskusest hallitama (nt seljakott, riided ja isegi prillitoos), siis nüüd hakkab mulle tunduma, et on aeg Eestimaale sauna ja lumme minna – kui ma siin veel kaua olen, lähen nii kortsu, et oma emagi ei pruugi enam omaks võtta.

Sääskedele ka kuivus ei istu, on teised ühtäkki kadunud. Hea seegi. 

Hirmus kuu on olnud, hirmus palju olen pidanud hirmule otsa vaatama. Mõnus, elu nagu õpikus.

Kõik algas matustega. Mina maetut ei tundnud, ja parem ongi – pärast kolmepäevast lõõsa käes viibimist oli keha üpris iseäraliku lõhna ja välimusega, mis tekitas nägemise-haistmise mälestuskilde ka päevi pärast matmist. Jäin kaks ööd küünlavalgel magama.
Tavaliselt naistele, k.a abikaasale, surnu matmist ei näidata, aga kuidagi sujuvalt tehti mulle erand ja lükati kärbestest piiratud roost mati juurde, millesse paljas keha tuutusse oli keeratud. Taandusin siiski aupaklikult tahaplaanile, kui surnumatja palja keha lahti pakkis, õlale vinnas, teda tükk aega imepisikesse madalasse hauda müksis ning seejärel looteasendisse seadis, ise poolenisti hauas.
Olen kuulnud, et siinsed surnumatjad läbivad enne ametisseasumist rituaali ja joovad teatud taimevedelikku, mis ei lase surnute tõbedel neile külge hakata. Loodetavasti see töötab, sest noor surnumatja oli roheka, mustade naharibadega laibaga tihedamas kontaktis kui maadlejad.
Kui pöörasin pilgu eemal põlevalt „kirstult“, avastasin, et siinsetel surnumatjatel on veel üks tore komme – kõik olid äkitsi püksata ja uhasid end kõrvitsatäie veega. Nii ma seal siis seisin kümnekonna alasti mehe seltsis ja mõtlesin, et juhhaidiii, kuhu ma oma uudishimuga välja olen jõudnud.    

***  

Üllatusteta ei saa ka katoliku kiriku kojas. Kui ma siin kunagi kuulutasin, et vähemalt kiriku esiotsa tegelased on mõttekad tegelased, siis selle väite võtan nüüd tagasi. Ei olnud seekord tegu erand-kinnitab-reeglit-olukorraga ja tõestusmaterjali on rohkem kui kohane. Näiteks:
Pärast paarikuust arvutikursust otsustas Tito õpilastele lõpueksami teha ja parimatele sertifikaadid anda. Pärast ta lahkumist jäid paar eksamit ja sertifikaatide väljavõlumine minu teha. Muidugi, kirikuisadele see mõte meeldis – neid saab ju õpilastele müüa! Ja sertifikaatide väljaandmine tõstab kiriku mainet!

Mis kirikul sertifikaatidega pistmist? Kirikule kuulub mõne arvutiga ruum, kus siiani anti vaid tasulisi kursusi ja mis oli noortele sisuliselt kättesaamatu. Kui Kongosse jõudsime, rentisid nad ruumi meile; Eesti inimesed maksid selle rahaliselt kinni, KoCDA annetas paar lisaarvutit ja Tito rügas nagu hullumeelne, et võimalikult paljud noored raalist aimu saaksid (koolis õpitakse kõike raamatust, arvutid puuduvad), ja maksis kinni ka sertifikaatide tegemise. Meie arvates ei olnud kirikul essugi öelda, kirik arvas teisiti, ja kus iganes mõni funktsionär mind nägi, võeti appi igasugu jumalakeelitused, et ma sertifikaadid kirikule annaks, et need siis missal tseremoonitsedes üle anda. Ja ma ei saanud neid täiesti metsa saata, sest vajasin sertifikaadile preester Godfriedi allkirja. Lisaks aimasin, et õpilastele endile avaliku tunnustuse saamine meeldiks.
Lõpuks tuli kiriku president. Lubasin missale rahva ette minna, aga igasuguse rahajutu peale kohmasin tagasihoidlikult „üle minu laiba“.

Nii et tuli allkirja jahtida. Kolm korda preestrite mansioni tara taga käies tulin allkirjata tagasi: Godfriedil oli kas siesta või malaaria või oli ta linnas. Lõpuks, kuna oli kiire, jätsin sertifikaadid peapreestrile, kes lubas, et järgmisel hommikul võin neile kontorisse järele minna. Skepsisega jätsin sertifikaadid temale. Järgmisel hommikul ei olnud neist haisugi. Ta vaatas mulle indialikult otsa, nõksutas pead ja arvas, et ikka ei tea, kuhu need jäid. Suundusin kohe Godfriedi juurde ja litsusin uksekella kümme minutit, enne kui ta avama tuli, mind tugitooli juhatas ja üritas siis meeleheitlikult naeratades leiutada vabandusi ja seejärel argumente, miks ma need sertifikaadid sinnapaika peaksin jätma. See oli nii piinlikult naeruväärne, tõeline silmakirjalikkuse matš, kuni ta taipas, et ma ei kavatse lahkuda ja tõi sertifikaadid, mis olid näpujälgi täis, aga allkirjastamata. Siinkohal sai minu mõõt täis. Noomisin teda näpujälgede eest, kaotasin naeratuse, andsin käsu – tundus, et talle meeldis ;). Siples mis ta siples, kätte ma need allkirjad sain, ja minema ma sest ussiurkast pääsesin. Indialase ja katoliiklikkuse segu on üks paha mört, ja siin on neid tervelt kaks, silmade asemel hõõguvad mündid.

Kirikus mitmesaja inimese ees sai sertifikaadid üle antud ja Tito kõne ette loetud. Ükshaaval õpilasi käteldes pidasin Godfriedi silmas, ta ei söandanud kõnet pidada, aga teatas oma pjedestaalilt, et õpilased peaks tasuta saadud kingi üle eriliselt tänulikud olema.

Lõpuks läks asi ikkagi tsirkuseks. Paar funktsionäri, kaasa arvatud Godfried, libistas end kätlema ja poseeris uhkelt fotoka ees. Mul oli lõbus, taandusin ja imetlesin paanilist tähelepanuvajadust; nad olid unustanud, et pildistatakse minu aparaadiga.

Great things happen when God mixes with us… 

***

Aga lõpuks nägin hirmu suured silmad siiski ära, ja vandusin alla. Pühendasin ühe poolpäeva getodele - nii nimetatakse siin maa-aluseid kullakaevandusi. Olin kuulnud maa-alustest kilomeetritepikkustest tunnelitest, mis nõuavad noorte meeste elusid (üks põhjuseid, miks siin niiiii palju leski on), aga oma silm on kuningas: sõitsime ühte trööstitusse kaevanduskülasse ja leidsime tegutseva geto.

Minu ettekujutustele see ei vastanud, olin eeldanud, et sisenemine toimub horisontaalselt mööda maapinda. Mu jalge ees oli aga ca 10-meetrine auk. Olgu peale, kuna mehed ümberringi arvasid, et ükski naine getosse ronimisega hakkama ei saa, ei jäänud mul ka muud üle kui oma hirmud maha salata. Toetasin ühe jala vastu üht seina, teise jala vastu teist ja üritasin kuidagi alla saada, eeldades taas kord valesti, et alla jõudes ootab mind tolmune, kottpime, kitsas ja lögane, aga horisontaalne tunnel, mida mööda pean ehk mõnisada meetrit roomama. Aga ootas hoopis uus vertikaalne tunnel, seekord laiem (mis tähendab, et jalad ei ulatunud enam mugavalt vastasseina), pimedam ja libe. Olgu, alustasin. Üks jalg leidis mingi väljaulatuva kivikese, millele toetuda, teise jalaga läks kauem, kätega, tundus, polnud millestki haarata. Paanika hakkas kergelt märku andma – seekord läksin vist üle piiri. Aga pole hullu, tuleb vaid paar meetrit vastu pidada.

Rahustuseks küsisin juba mõned meetrid allpool olevalt kaevurilt, kui kaua me niimoodi vertikaalis peame ronima ja kui pikk kukkumine mind ootab, kui libastun. „Noh, kes seda teab. Viiskümmend kilomeetrit, viis kilomeetrit…“
„Nii et kui ma praegu libisen, siis kukun alla välja!?“
„Nojah. Ma ju ütlesin, et naine ei saa sellega hakkama.“

Pagan, tal oli õigus. Ma kartsin niimoodi viimati enne bendžihüpet, aga siis oli julgestusjublakas jalge ümber. Seiklushimu oli selleks korraks pühitud. Klammerdusin, käed-jalad mööda tunnelit laiali, toetuspunktide külge ega kujutanud isegi ette, kuidas uuesti üles saan. Tundus, et ükskõik millise jäseme lahti lasen, teised enam ei pea ja ees ootab mõneminutiline vabalangemine. Häbi palgel, värin käsivartes, sain lõpuks maapinnale. 

Vilunud kaevuritelt võtab selle tunneli põhja jõudmine üle tunni, aeg-ajalt haaravad nad puurimismasina voolikust ja tuhisevad allapoole, end mõnikord vastu seina katki tõmmates. Aeg-ajalt läheb nende kehva kvaliteediga taskulamp katki, mis võib tähendada mitmetunnist ronimist või ka surma.

Tunneli alguses kägaras istudes vestlesin ühe noore mehega.    

-          Kui kaua sa seda tööd kavatsed teha?

-          Niikaua, kuni oma pere ära elatan.

-          Kui palju lapsi sul on?

-          Kaks.

-          Ja palju veel teed?

-          Viis või kuus.

-          Miks?

-          Ma olen mees! /…/ No olgu, kui kolm poissi täis saan, siis lõpetan.

-          Mis su naine sellest arvab?

-          Mis tal ikka arvata on. Mina teen ju lapsed.

-          Tead sa, mida sünnitus endast üldse kujutab?

-          Aga loomulikult! Ma olen taksojuht. Küll ja küll nähtud.

Ma olen oma kodukonteksti piiratusest enam-vähem välja murdnud, s.t et ma ei defineeri enam asju ainult nii, nagu olen harjunud. Kui räägitakse leivast, ei mõtle ma rukkileivale, vaid saiale, nagu teeb enamik maailmast; kui räägitakse piimast, saan aru, et mõeldakse 170-grammist konservkoort; kui keegi ütleb, et armastab mind, kahandan selle pealiskaudsele meeldimisele; ja ma ei kasuta külas olles kunagi sõna toilet, sest see tähistab siin üksnes kangemat häda ning ajab võõrustajad ähmi, kuna peen väliskülaline tuleb põlla peale või põõsasse saata.

Aga kuni möödunud nädalavahetuseni ei tahtnud ma aru saada, et „mets“ ei tähista vaid rohkeid rohelisi puid. Kui keegi metsast rääkis, keeldus mu naiivne aru mõistmast, et siinne mets on vaid kõrbeline savann, ei muud. Et reaalsus lõplikult omaks võtta, palusin Martinilt midagi kummalist – lähme matkama. Siin ei ole see normaalse inimese jutt – jahimehed ja karjusedki teevad seda vaid töö sunnil –, aga sõpra tuntakse hädas. Egas muud kui jalad kõhu alt välja.

Pärast viietunnist rühkimist oli keel vestil, päike kuumas, tee tolmas, mets kas põles või oli just põlenud (tulest ja lehmadest suurt midagi järele ei jäägi), taimed kriimustasid sääri, vahel oli ilus ka, eriti kui sai mõõdetud lonksu vett ja eriti kui nägi lahedaid puid, jäneseid ja pikka madu puuoksal. Enamjaolt keskendusime kiirustamisele, et enne pimedat jõe äärde jõuda. Ei jõudnud.

Ma hakkasin aru saama, miks siin metsas ei käida.

Enne pimedust jõudsime esimesse igatsetud sihtkohta, burkinabéde juurde. Tegu on naaberriigist Burkina Fasost pärit kogukonnaga, kes on end siin keset kauget savanni sisse seadnud. Nad on erilised mitmel moel. Esiteks on nad karjakasvatajad ja rändava eluviisiga. Martin huikas päris mitu korda mingit minu jaoks tundmatut kutsungit, et mõni läheduses olev jahimees välja meelitada ja burkinabéde uue elupaiga kohta uurida. Teiseks on neile ghanalaste poolt hulk hirmsaid stereotüüpe külge poogitud (räpased, vargad, mõrvarid jm), millest arvatavasti peab vett vaid süüdistus, et nende lehmakarjad hävitavad taimestikku. Kolmandaks on nad eriliselt ehitud. Mis siis et elu keset eimidagit – sellest hoolimata on nende juuksed, kõrvad ja kael tihedalt värvilisi helmeid täis. Ja nad on ilusad. Ilusamad kui Ghana naised.

Meie jaoks tegi nad väärtuslikuks piim. Kui pole mitu kuud korralikku piima saanud ning janu-nälg murrab, siis… see pudelkõrvitsa sisse kallatud soe piim… … … (sõnavara ammendus). Puhas nektar. Kükitasime Martiniga keset õue, suur kõrvitsa-anum keskel, selles piima-maisi-suhkrumört, ja ahmisime pererahva meelelahutuseks nagu kaks näljast; (ajutine) nälg õpetab nautima.

Lahkusime juba pimedas, kõhus kaks liitrit piima, jõud taastatud, jõeni veel kolm tundi. Ühe kaevu juurest leidsime alasti taadi, kes andis suuna kätte. Ühtlasi laenas ta mulle oma ämbrit, et saaksin ennast puhtaks pesta. Nii oligi, mehed istusid viisteist meetrit eemal ja ootasid, mina ajasin riided maha heas usus, et pimeduses pole mitte midagi näha. Nemad kinnitasid, et ei ole.

Läbisime veel paar jõeäärset kaluriküla, kus jahtunud suitsuahjudel kuhjade kaupa kala ja paar vardasse aetud mägisisalikku, pered lõkete ümber, lapsed taskulampidega hullamas. Mulle püüti õhtusöögiks siil, aga vaatamata kirjeldustele selle söestunud naha tervislikkusest, palusin looma vabaks lasta, ja nii ka tehti.

Lõpuks leidsime koha, mis küladest kaugel, ja panime mati maha. Lõke, tee piima ja Vana Tallinnaga, tekk – kõik oli olemas, et külmale ööle vastu minna.

Öösel kell kolm rikastasin oma piinlike seikade edetabelit. Nägin unes, et muutun libahundiks. Nägin ja uskusin. Uskusin nii jäägitult, et andsin poolmöirates ja vappudes meeleoluka etenduse. Lõket valvav Martin jõudis mu paar sekundit enne lõplikku muundumist üles ajada. Kes teab, kus ma muidu silkaks.

See et Eesti soodes saab inimestest puhata, ei tähenda, et siin samamoodi on. Kummalistest matkajatest kuulnud inimesed külastasid meid hommikul kella viiest kuni kaheksani. Ma teesklesin, et magan, ja lõpuks magasingi, samal ajal kui Martin järjekordse tervitusdialoogiga alustas.   

Inimesed olid segaduses: „Kust te tulete? Kus mootorratas on? Ah et jala… aahhh!“  Ghana meestel on terve rida naljaka intonatsiooniga imestushüüdeid, mis kõik käiku lasti. Nalja jätkus. Sain kingiks hulga suitsukala (seejuures ühe vääriseluka) ja pärlkana mune, sest olin tõestanud oma sitkust ja veennud ka ühe nende kaasmaalase endaga koos karastuma.    

Tagasiteel jäime jälle pimedusse. Enne päikese loojumist andsin veel paranoiale süüa. Olin enda arvates oksale astumas, kui nägin hämaras, et see liigutas, ning jõudsin jala kiiresti sellest mööda maandada. Seekord oli tegu väga mürgise rästikuga, kes millegipärast ei rünnanud. No ja pärast seda pidi veel kolm tundi pimedas astuma.

Elevanti jälle ei näinud, kuigi burkinabéde sõnul olevat nad karjana üle piiri tulnud. Kongosse naastes plaasterdasime villid ja panime keskööks ühe arbuusi nahka. Martinile auhinnaks hematogeen, mida ta peab parimaks maiuseks. (Kalevi šokolaadide kinkimisest olen juba aastaid loobunud. Ei ole mõtet kinkida midagi, mida mälutakse piinlikus vaikuses või hinnatakse ausalt: „Ma ei ole eales nii kehva šokolaadi saanud!“ Kunagi oli Kalev hea, aga nüüd… hm… Kruuda, kurat. Miks peab raha pärast hea asja täis pasandama?)

lesknaiste võsud keset koolitusi